Kaunis kuldking
(Cypripedium calceolus)
kukulinnupätad, käoking, käopätt, neitsiking
Kaunis kuldking on ilmselt ainuke meie käpaline, kelle enamik inimesi tunneb eksimatult ära. Võib ka julgelt ütelda, et ta on meie kõige ilusam käpaline. On ju kauni kuldkinga õied kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga. Tema õiel on suur mitme sentimeetri pikkune sidrunkollane kingakujuline huul. Kuid kingal on olemas ka pikad tumedad punakaspruunid “paelad”. Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood.
Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna “king” erinevates varjundites. Nimi “kuldking” pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud “käokingana”. Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi “käoking” on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeleski tähendab tema nimi “jumalanna Aphrodite kingakest”.
Sellel “kingal” on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad loodavad leida mesimagusat nektarit. Nii laskuvad nad kaunile “kingakesele” või suurele õietolmuta tolmukale. “Kinga” sisemusest tuleb aga meelitav lõhn. Järsku ongi putukas lupsti “kinga” sisemuses. Kuid oh pettust, kuldkinga õies polegi nektarit! Õie sisemine külg on selle asemel hoopis limaga kaetud. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik.
Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.
Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.

Alpi võipätakas
(Pinguicula alpina)
Alpi võipätakat võib pidada meie üheks huvitavamaks taimeks. Võipätakad on putuktoidulised taimed. Tema kasvukohad on enamasti nii vesised ja toitainetevaesed, et ega sealt suurt midagi võtta olegi. Nii saab võipätakas pinnasest peamiselt vee, aga toitained tulevad eelkõige väikestest putukatest. Kuidas ta siis putukaid püüab? Selleks on võipätakal lehed, mille pind on kleepuva limaga kaetud. Lima eritavad lehe pinnal leiduvad väikesed näärmekarvakesed. Eriti ohtraks muutub kleepuva “liimi” eritamine siis, kui mõni putukas hakkab lehe pinnal liigutama. Nii jääbki loomake limasse kinni. Edasi algab aeglane, kuid kindel lehe serva kokkurullumine. Võipätaka kollakasrohelise lehe serv on alati veidi ülespoole kaardunud, valmis kokku rulluma. Lõpuks surub lehe serv putuka tihedalt vastu lehe pinda ja algabki putuka seedimine. Kogu see töö võtab aega ühe kuni kaks ööpäeva.
Tööd tegevaid lehti on aga taimel hulka. Need asetsevad kõik juurmise kodarikuna otse maapinnal. Kui lehed on võipätakal ilusad ja hästiarenenud, siis vart pole sel taimel peaaegu olemaski. Tal on vaid väga lühike maa-alune vars. Kui taim õitsema hakkab, siis kasvab maa peale pikk varretaoline õisikuvarb, mis pole aga tõeline vars.
Alpi võipätaka õied on kreemikasvalged nagu Alpide lumised mäetipud. Nad asetsevad ühekaupa peenikestel õisikuvarbadel, mida on ühel taimel vaid paar-kolm tükki. Meie teisel võipätakaliigil, harilikul võipätakal on õied  sinakaslillad. Alpi võipätakas on harilikust tunduvalt haruldasem ja vaid Saaremaal kasvava liigina kuulub ka looduskaitse alla.
Miks on aga sel taimel niisugune omapärane nimi nagu “võipätakas”? See tuleb sellest, et varemalt korjati võipätakate lehti ja anti lehmadele. Seepeale muutus lehmade piim kollakamaks. Mõnel pool räägiti, et “lehmad annavad seepeale rohkem võid”. Neid muutusi põhjustab jälle lehtedel olev lima. Sel limal on ka raviomadused. Nii soovitatakse võipätaka lehti panna kõikvõimalikele haavadele ja kärnadele, et neist kiiresti vabaneda. Peamiselt on temaga ravitsetud pragunenud ja mõranenud huuli, millest tulenevad ka paljud mokkadega seotud rahvapärased nimed.